Ma arvan, et kõigil on tulnud pähe mõte, et mida ma tahan. Seisad poes leti ääres ja mõtled, et tahaks midagi magusat. Midagi, mis tundub eriti hea olevat. Sa ei ole seda varem maitsenud ja otsustad, et ooh proovin täna värskes kalamaksaõlis keedetud maasikakaunistustega pähkli jäätist. Ise oled veel jummala rahul ka. Istud pargi pingile ja teedki jäätise lahti. Võiks ju ette kujutada, et see maitseb justkui sama hästi, kui hommikused pannkoogid(mitte, et ma oleks neid viimase aasta jooksul saanud). Aga ei see maitseb täpselt nagu värskes kalamaksaõlis keedetud maasikakaunistustega pähkli jäätis.
Tagantjärgi mõeldes ei saandki see eriti hea olla, ka esimene amps mitte, aga proovima ju peab. Järgmisel korral olen kindel, et seda solki ma enam ei osta, vaid jään traditsiooniliste kummikommide juurde. Ma ei soovita seda teistel ka teha. Tark õpib ju ikka teiste kogemustest.
Vaimustus on hästi vinge asi. Eile vaimustusid paljud sellest Norra poisist, kes laulis muinasjutust. Aga kust läheb vaimustus üle kinnisideeks? Kust Sa tead, et Sa ei taha enam midagi ja lihtsalt oled niisama? Kust läheb harjumuse piir? Kas kogu selle tsirkusega(Britney Spearsi laul muideks) võib lihtsalt igapäevane elu minna rahulikult edasi, ilma et see segaks mingisuguseid muid suhteid ja vaatevälja? Kas võib ka siin olla tegu enesepettusega?
Kõik ju tahavad olla rõõmsad ja õnnelikud. Kes on õnnelik selle üle, kui saab raamatukogus seksida, kes selle üle kui teisi aidata. Kes selle üle, kui tänaval naeratada ja teha sellega endal ja teistel tuju paremaks. Kes selle üle, kui saab kätte uue Playboy numbri või kui ta avastab, et ta ei olegi maailma kõige õnnetum inimene, vaid naabritel on kuldkalad.
Võõraste inimestega on lihtsam olla viisakas, kui nendega keda armastad, sest võõraid ei pea armastama, aga perekonda peab. Võõraid võid armastada ja tänu sellele ütled ka neile teinekord halvasti. Siis mõtled natuke järele ja avastad, et mida Sa oled teinud. Siis peab jälle vabandust jõle kaua ootama või ei julgegi vabandust paluda. Ei taha. Uhkus ei luba.
Ma olen tald, ma palun koguaeg vabandust, kui saan ise aru, et olen midagi lollisti öelnud. Alati ei saa ka ja siis on palju halvem. Lihtsam oleks mitte suhelda, kui suhelda ja ennast petta.
Jõle diip, ei teagi miks. Ju on täna pühapäev ja pea on pulki täis.
"Kuidas tunne on?"
"Nagu Tampaxil - heas kohas, valel ajal"
No comments:
Post a Comment