Mu viimase aja sissekanded on kõik olnud kergelt tumedas toonis ja erand pole seegi kord. Lihtsalt on tunne, et mu otsused on jummala mööda. Tundub juba endale, et ma hakkan kahetsema seda, mida teen. Kõik tunduvad mu vastu olevat. Ja annavad justkui mõista, et ma mõtlen täiesti valesti.
Ma ise usun küll ja ka loodan, et otsus, mis on tehtud on õige, aga kui juba kahetsen. V-o ei olegi see kahetsus vaid lihtsalt kurbus, sest kui millelegi anda oma süda ja olla selle sees, siis ei saa ju see palju muud olla. Kuid miks on mul ikkagi tunne, et ma kahetsen?
Kui ma näeksin perspektiivi, siis ma käituksin praegu hoopis teisiti. Mul on ka südametunnistus, mis ütleb et ole edasi ja vaata, mis tuleb. Ja mida ma teen edasi? Kust mina tean, see kõik on nii uus. Mul puudub viisaastakuplaan (tervitan Tõnist, kellel see täitub päris hästi) ja mul pole õrna aimugi, mis saama hakkab. Ma ei tahagi sellele mõelda, aga tunnen, et peaks. Üle pika aja puudub mul mingisugunegi enesekindlus ja mingisugunegi nägemus, mis hakkab juhtuma. Ma ootan selgust ja arusaama, aga millal see tuleb, ei tea. Ma hakkasin millestki hoolima täiega ja ei tea, mida ilma selleta teha. RB I love ya.
Ma istusin õues oma trepil, tuli noormees, kes seisis natuke. Hakkas siis sisse minema ja küsis, et kas mul on mure, et ma ei saa sisse. Ju ma jätsin kodutu mulje. Väga paha ja ise olin täitsa kaine. Siis ma hakkasin naerma ja ütlesin, et ei ma elan siin ja passin niisama. Pärast seda rääkisime oma 10 minutit, ning nädala lõpus lähen naabrite juurde pittu:D
Täna ei tule ühtegi nalja. Eriti masendunuks olen muutunud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment