Mu viimase aja sissekanded on kõik olnud kergelt tumedas toonis ja erand pole seegi kord. Lihtsalt on tunne, et mu otsused on jummala mööda. Tundub juba endale, et ma hakkan kahetsema seda, mida teen. Kõik tunduvad mu vastu olevat. Ja annavad justkui mõista, et ma mõtlen täiesti valesti.
Ma ise usun küll ja ka loodan, et otsus, mis on tehtud on õige, aga kui juba kahetsen. V-o ei olegi see kahetsus vaid lihtsalt kurbus, sest kui millelegi anda oma süda ja olla selle sees, siis ei saa ju see palju muud olla. Kuid miks on mul ikkagi tunne, et ma kahetsen?
Kui ma näeksin perspektiivi, siis ma käituksin praegu hoopis teisiti. Mul on ka südametunnistus, mis ütleb et ole edasi ja vaata, mis tuleb. Ja mida ma teen edasi? Kust mina tean, see kõik on nii uus. Mul puudub viisaastakuplaan (tervitan Tõnist, kellel see täitub päris hästi) ja mul pole õrna aimugi, mis saama hakkab. Ma ei tahagi sellele mõelda, aga tunnen, et peaks. Üle pika aja puudub mul mingisugunegi enesekindlus ja mingisugunegi nägemus, mis hakkab juhtuma. Ma ootan selgust ja arusaama, aga millal see tuleb, ei tea. Ma hakkasin millestki hoolima täiega ja ei tea, mida ilma selleta teha. RB I love ya.
Ma istusin õues oma trepil, tuli noormees, kes seisis natuke. Hakkas siis sisse minema ja küsis, et kas mul on mure, et ma ei saa sisse. Ju ma jätsin kodutu mulje. Väga paha ja ise olin täitsa kaine. Siis ma hakkasin naerma ja ütlesin, et ei ma elan siin ja passin niisama. Pärast seda rääkisime oma 10 minutit, ning nädala lõpus lähen naabrite juurde pittu:D
Täna ei tule ühtegi nalja. Eriti masendunuks olen muutunud.
Monday, May 25, 2009
Wednesday, May 20, 2009
Saunalina
Mis meil siin Tartus on peale Pirogovi platsi, Tartu Ülikooli, Aura Veekeskuse, Tartu Ülikooli Raamatukogu(kodu) ja ja rohkem ei tulegi midagi meelde. Ai tuleb küll: Tartu Kaubamaja, Selver(Neid on kusjuures mitu), Rimi(1), Konsum(Neid on ka mitu), R-Kiosk(Neid on kohe mitu-mitu).
Ja mis on Tallinnas: Viru Keskus, Tallinna Kaubamaja, Järve Keskus, RocAlMare, Sikupilli jnejne. Kuid kuhu ma tahan selle jutuga jõuda. Seoses korvpalli finaaliga on tekkinud jälle päevakorda, et Tartu on maakoht. Ärge tulge mulle nalja tegema, kallid tallinnlased on mu esmane mõte, sest tõesti on ju Tartu südames juba märksa suurem kui Tallinn. Tartus on sellised keskused, et ise ka ei usu. Nimelt asub siin suurepärases linnas Raatuse Ärikeskus, mis nagu nimigi ütleb on tõeline ärikeskus. Seal sees asub Comarket, üks kella- ja üks tehnikapood. Lähedal on kaks pangaautomaati ja ka mõlemad sissepääsud on alati avatud, et ühesõnaga tõeline ärikeskus. Tallinnas midagi sellist juba naljalt ei leia, sest Raatuse ärikeskuses on teine korrus ka veel, kus ei ole vist mitte midagi.
Samas vabandan, sest ühe näite põhjal ei saa ju veel lõputuid järeldusi teha. No ärgem siis tehkem. Tartus on Kaubahall. Tõsi KAUBAHALL, see on ju koht, kus on kaupa täiesti jalaga segada. Seal on ka Comarket ja ka üks kellapood. Midagi oli veel, aga ma täpselt ei mäleta, mis see olla võis. No ilmselgelt nime järgi võib öelda, et Kaubamaja kahvatub nende kohtadega võrreldes täiesti. Ta on ju kõigest maja ja tegelikult isegi kõigest kandiline maja. Ta ei suuda ärikeskuse ega kaubahalli vastu saadagi. Ta kahvatub ja järgmine, kelle masu pintslisse pistab on Kaubamaja.
Ma ei tea, palju on mõtet pingutada, kui tekib tunne, et sõprus on ühepoolne? Võiks ju edasi jalutada ja ära unustada. See on umbes nii nagu jalutad mööda tänavat ja tuleb vastu eluhammasrataste vahele jäänud mees. Teretab Sind, tahab paar sõna juttu rääkida ja küsida paari krooni bussipileti raha, ühe suitsu, vahetada paar sõna ja seejärel edasi liikuda. Mida teeme enamjaolt meie? Ei tee temast väljagi, ütleme, et meil on kiire, ära sega. Mina isiklikult kasutasin üks hetk sõnu: "mul on sitt päev, ära tüüta." Sellise ühepoolse sõprusega võib olla täiesti samasugune tunne nagu bomžil, üritad ja üritad sõber olla, aga saad vastu ainult: ei, jaa, midagi, tsau, hästi, tore, ei, ei, ei. Võib-olla ma seepärast nüüd annangi neile mõnikord mõne suitsu või paar krooni, et nad ennast nii üksikuna ei tunneks. Ja seepeale ütles üks nendest, et mägi mäe juurde ei tule kunagi, inimene aga inimese juurde küll.
Ja mis on Tallinnas: Viru Keskus, Tallinna Kaubamaja, Järve Keskus, RocAlMare, Sikupilli jnejne. Kuid kuhu ma tahan selle jutuga jõuda. Seoses korvpalli finaaliga on tekkinud jälle päevakorda, et Tartu on maakoht. Ärge tulge mulle nalja tegema, kallid tallinnlased on mu esmane mõte, sest tõesti on ju Tartu südames juba märksa suurem kui Tallinn. Tartus on sellised keskused, et ise ka ei usu. Nimelt asub siin suurepärases linnas Raatuse Ärikeskus, mis nagu nimigi ütleb on tõeline ärikeskus. Seal sees asub Comarket, üks kella- ja üks tehnikapood. Lähedal on kaks pangaautomaati ja ka mõlemad sissepääsud on alati avatud, et ühesõnaga tõeline ärikeskus. Tallinnas midagi sellist juba naljalt ei leia, sest Raatuse ärikeskuses on teine korrus ka veel, kus ei ole vist mitte midagi.
Samas vabandan, sest ühe näite põhjal ei saa ju veel lõputuid järeldusi teha. No ärgem siis tehkem. Tartus on Kaubahall. Tõsi KAUBAHALL, see on ju koht, kus on kaupa täiesti jalaga segada. Seal on ka Comarket ja ka üks kellapood. Midagi oli veel, aga ma täpselt ei mäleta, mis see olla võis. No ilmselgelt nime järgi võib öelda, et Kaubamaja kahvatub nende kohtadega võrreldes täiesti. Ta on ju kõigest maja ja tegelikult isegi kõigest kandiline maja. Ta ei suuda ärikeskuse ega kaubahalli vastu saadagi. Ta kahvatub ja järgmine, kelle masu pintslisse pistab on Kaubamaja.
Ma ei tea, palju on mõtet pingutada, kui tekib tunne, et sõprus on ühepoolne? Võiks ju edasi jalutada ja ära unustada. See on umbes nii nagu jalutad mööda tänavat ja tuleb vastu eluhammasrataste vahele jäänud mees. Teretab Sind, tahab paar sõna juttu rääkida ja küsida paari krooni bussipileti raha, ühe suitsu, vahetada paar sõna ja seejärel edasi liikuda. Mida teeme enamjaolt meie? Ei tee temast väljagi, ütleme, et meil on kiire, ära sega. Mina isiklikult kasutasin üks hetk sõnu: "mul on sitt päev, ära tüüta." Sellise ühepoolse sõprusega võib olla täiesti samasugune tunne nagu bomžil, üritad ja üritad sõber olla, aga saad vastu ainult: ei, jaa, midagi, tsau, hästi, tore, ei, ei, ei. Võib-olla ma seepärast nüüd annangi neile mõnikord mõne suitsu või paar krooni, et nad ennast nii üksikuna ei tunneks. Ja seepeale ütles üks nendest, et mägi mäe juurde ei tule kunagi, inimene aga inimese juurde küll.
Sunday, May 17, 2009
mida ma tahan?
Ma arvan, et kõigil on tulnud pähe mõte, et mida ma tahan. Seisad poes leti ääres ja mõtled, et tahaks midagi magusat. Midagi, mis tundub eriti hea olevat. Sa ei ole seda varem maitsenud ja otsustad, et ooh proovin täna värskes kalamaksaõlis keedetud maasikakaunistustega pähkli jäätist. Ise oled veel jummala rahul ka. Istud pargi pingile ja teedki jäätise lahti. Võiks ju ette kujutada, et see maitseb justkui sama hästi, kui hommikused pannkoogid(mitte, et ma oleks neid viimase aasta jooksul saanud). Aga ei see maitseb täpselt nagu värskes kalamaksaõlis keedetud maasikakaunistustega pähkli jäätis.
Tagantjärgi mõeldes ei saandki see eriti hea olla, ka esimene amps mitte, aga proovima ju peab. Järgmisel korral olen kindel, et seda solki ma enam ei osta, vaid jään traditsiooniliste kummikommide juurde. Ma ei soovita seda teistel ka teha. Tark õpib ju ikka teiste kogemustest.
Vaimustus on hästi vinge asi. Eile vaimustusid paljud sellest Norra poisist, kes laulis muinasjutust. Aga kust läheb vaimustus üle kinnisideeks? Kust Sa tead, et Sa ei taha enam midagi ja lihtsalt oled niisama? Kust läheb harjumuse piir? Kas kogu selle tsirkusega(Britney Spearsi laul muideks) võib lihtsalt igapäevane elu minna rahulikult edasi, ilma et see segaks mingisuguseid muid suhteid ja vaatevälja? Kas võib ka siin olla tegu enesepettusega?
Kõik ju tahavad olla rõõmsad ja õnnelikud. Kes on õnnelik selle üle, kui saab raamatukogus seksida, kes selle üle kui teisi aidata. Kes selle üle, kui tänaval naeratada ja teha sellega endal ja teistel tuju paremaks. Kes selle üle, kui saab kätte uue Playboy numbri või kui ta avastab, et ta ei olegi maailma kõige õnnetum inimene, vaid naabritel on kuldkalad.
Võõraste inimestega on lihtsam olla viisakas, kui nendega keda armastad, sest võõraid ei pea armastama, aga perekonda peab. Võõraid võid armastada ja tänu sellele ütled ka neile teinekord halvasti. Siis mõtled natuke järele ja avastad, et mida Sa oled teinud. Siis peab jälle vabandust jõle kaua ootama või ei julgegi vabandust paluda. Ei taha. Uhkus ei luba.
Ma olen tald, ma palun koguaeg vabandust, kui saan ise aru, et olen midagi lollisti öelnud. Alati ei saa ka ja siis on palju halvem. Lihtsam oleks mitte suhelda, kui suhelda ja ennast petta.
Jõle diip, ei teagi miks. Ju on täna pühapäev ja pea on pulki täis.
"Kuidas tunne on?"
"Nagu Tampaxil - heas kohas, valel ajal"
Tagantjärgi mõeldes ei saandki see eriti hea olla, ka esimene amps mitte, aga proovima ju peab. Järgmisel korral olen kindel, et seda solki ma enam ei osta, vaid jään traditsiooniliste kummikommide juurde. Ma ei soovita seda teistel ka teha. Tark õpib ju ikka teiste kogemustest.
Vaimustus on hästi vinge asi. Eile vaimustusid paljud sellest Norra poisist, kes laulis muinasjutust. Aga kust läheb vaimustus üle kinnisideeks? Kust Sa tead, et Sa ei taha enam midagi ja lihtsalt oled niisama? Kust läheb harjumuse piir? Kas kogu selle tsirkusega(Britney Spearsi laul muideks) võib lihtsalt igapäevane elu minna rahulikult edasi, ilma et see segaks mingisuguseid muid suhteid ja vaatevälja? Kas võib ka siin olla tegu enesepettusega?
Kõik ju tahavad olla rõõmsad ja õnnelikud. Kes on õnnelik selle üle, kui saab raamatukogus seksida, kes selle üle kui teisi aidata. Kes selle üle, kui tänaval naeratada ja teha sellega endal ja teistel tuju paremaks. Kes selle üle, kui saab kätte uue Playboy numbri või kui ta avastab, et ta ei olegi maailma kõige õnnetum inimene, vaid naabritel on kuldkalad.
Võõraste inimestega on lihtsam olla viisakas, kui nendega keda armastad, sest võõraid ei pea armastama, aga perekonda peab. Võõraid võid armastada ja tänu sellele ütled ka neile teinekord halvasti. Siis mõtled natuke järele ja avastad, et mida Sa oled teinud. Siis peab jälle vabandust jõle kaua ootama või ei julgegi vabandust paluda. Ei taha. Uhkus ei luba.
Ma olen tald, ma palun koguaeg vabandust, kui saan ise aru, et olen midagi lollisti öelnud. Alati ei saa ka ja siis on palju halvem. Lihtsam oleks mitte suhelda, kui suhelda ja ennast petta.
Jõle diip, ei teagi miks. Ju on täna pühapäev ja pea on pulki täis.
"Kuidas tunne on?"
"Nagu Tampaxil - heas kohas, valel ajal"
Sunday, May 10, 2009
igav
Mis on maailma kõige igavam töö?
No võiks ju arvata näiteks, et koristaja olla, ehk puhastus spetsialist. Aga kindlasti mitte, sest koristaja võib maast leida igasugu asju, mis on huvitavamad ja vähem huvitavamad. Tal on vaheldust, ta saab inimestele käru keerata, kui tahab. Näiteks teha põranda märjaks ja libedaks ja silte mitte välja panna ja siis itsitada, kui keegi kukub. Või oma asjad kellelegi poes teele nõnda ette panna, et inimene ei pääse näiteks piimale absoluutselt ligi.
On üks ilus tüdruk ja ta teab ise ka, et ta on ilus.
Või pileti kontrolör, ehk MUPO töötaja. Lähed ja pargid oma ilusa rohelise Bussi keset haljasala ja ootad, millal tuleb tramm. Nu Tartus seda probleemi pole. Igaljuhul, siis saad oma vinge rohelise vesti selga tõmmata ja hullult tähtis välja näha. Vehid oma sauaga ja mõtled, et oled päris politseist ja valad oma viha noorte inimeste peale välja. Eino tegelt ka see ju ajab närvi, et naabrimutikesel on juba ammu digi-TV ja Sina pead siiamaani tavalise antenniga Õnne 13 vaatama. Siis võtadki noored vahele. No eriti magus on veel see, kui saaks naabritädi vahele võtta ja ütled, et ei ma ei saa kahjuks Sind trahvita minema lasta, sest Sul on järelvalve peal.
Tegelikult ongi nii, et ma ei suuda mõelda ühegi igava töö peale.
Mulle meeldib oma korteris käia ringi paljalt. Eino oma kodu ikkagi. Või noh senikaua meeldis kuni ma avastasin, et mul pole kaardinaid ees parasjagu ja naabermajas elavad tädikesed, kelle päevatöö on oma aknast teiste akendesse piiluda. No mis siis teha, kui oled sattunud sellisesse piinlikku situatsiooni? Võiks ju näidata, et see ei koti mind absoluutselt ja rahulikult edasi tšillida. Aga ei, ma avastasin, et on nii juhtunud, et kaardinaid ei ole ees ja kiiresti hüppasin kõhuli ja roomasin tagumisse tuppa, et ennast käbe riidesse panna. Sellest ma õppisin seda, et paljalt mööda tuba liikudes tuleks vähemalt üks käsi vaba hoida.
Lisaks sain ma teada, mis on kaua saladuses hoitud menopausi tähendus. Nimelt pidi see olema muusikaline termin. Nagu taktimõõt või midagi. See pidi välja nägema umbes niimoodi: jooksen-jooksen-samm-samm-jooksen-jooksen-menopaus-jooksen-samm-jooksen-jooksen. Niimoodi tehakse vist seda algkooli lastele selgeks.
No võiks ju arvata näiteks, et koristaja olla, ehk puhastus spetsialist. Aga kindlasti mitte, sest koristaja võib maast leida igasugu asju, mis on huvitavamad ja vähem huvitavamad. Tal on vaheldust, ta saab inimestele käru keerata, kui tahab. Näiteks teha põranda märjaks ja libedaks ja silte mitte välja panna ja siis itsitada, kui keegi kukub. Või oma asjad kellelegi poes teele nõnda ette panna, et inimene ei pääse näiteks piimale absoluutselt ligi.
On üks ilus tüdruk ja ta teab ise ka, et ta on ilus.
Või pileti kontrolör, ehk MUPO töötaja. Lähed ja pargid oma ilusa rohelise Bussi keset haljasala ja ootad, millal tuleb tramm. Nu Tartus seda probleemi pole. Igaljuhul, siis saad oma vinge rohelise vesti selga tõmmata ja hullult tähtis välja näha. Vehid oma sauaga ja mõtled, et oled päris politseist ja valad oma viha noorte inimeste peale välja. Eino tegelt ka see ju ajab närvi, et naabrimutikesel on juba ammu digi-TV ja Sina pead siiamaani tavalise antenniga Õnne 13 vaatama. Siis võtadki noored vahele. No eriti magus on veel see, kui saaks naabritädi vahele võtta ja ütled, et ei ma ei saa kahjuks Sind trahvita minema lasta, sest Sul on järelvalve peal.
Tegelikult ongi nii, et ma ei suuda mõelda ühegi igava töö peale.
Mulle meeldib oma korteris käia ringi paljalt. Eino oma kodu ikkagi. Või noh senikaua meeldis kuni ma avastasin, et mul pole kaardinaid ees parasjagu ja naabermajas elavad tädikesed, kelle päevatöö on oma aknast teiste akendesse piiluda. No mis siis teha, kui oled sattunud sellisesse piinlikku situatsiooni? Võiks ju näidata, et see ei koti mind absoluutselt ja rahulikult edasi tšillida. Aga ei, ma avastasin, et on nii juhtunud, et kaardinaid ei ole ees ja kiiresti hüppasin kõhuli ja roomasin tagumisse tuppa, et ennast käbe riidesse panna. Sellest ma õppisin seda, et paljalt mööda tuba liikudes tuleks vähemalt üks käsi vaba hoida.
Lisaks sain ma teada, mis on kaua saladuses hoitud menopausi tähendus. Nimelt pidi see olema muusikaline termin. Nagu taktimõõt või midagi. See pidi välja nägema umbes niimoodi: jooksen-jooksen-samm-samm-jooksen-jooksen-menopaus-jooksen-samm-jooksen-jooksen. Niimoodi tehakse vist seda algkooli lastele selgeks.
Tuesday, May 5, 2009
eile
Mul oli tarvis eile natukene välja minna. Mitte mingeid rumalusi tegema vaid lihtsalt õhtut nautima. ma olingi just oma maja uksest välja astunud, kui kaks sõpra mulle helistasid ja ütlesid, et viskavad mu ära. Nu eks ma olin ikka nõus, sest kes meist ikka jala käib. Nii ma siis ootasingi Zeppelini ees neid, kui järsku üks roller minu juurde keeras ja selle seljas istusid mu sõbrad, ning ütlesid, et ma lendaks ka peale.
Ma algul natuke põiklesin vastu, et kuidas me kolmekesi niimoodi siin Tartus sõidame, kuid nad ütlesid, et ma pole kunagi varem millelegi risti ette löönud ja seega siis pidingi ma kolmandaks minema. Peab mainima, et kui roller võtab sisse umbes 50 km/h ja selle peal istuvad 3 noormeest kogukaaluga umbes 270 kg, siis esialgne kiirendus on ikka päris aeglane. Aga see selleks. Naljakas oli ikkagi.
Austrias oli ka äge. Kuni afterpartyni, sest algul ma mõtlesin küll, et 300 inimest ja kõigest umbes 10% neist olid tüdrukud, et noh tuleb ikka üks vorstikas. Aga Austerlased mõtlevad ja nad tõid bussidega kohale 300 tüdrukut:D. No vahva ja need tüdrukud on ikka täitsa otsekohesed. "Tere, Sa oled ilus poiss, ma pean seda ütlema" ja ma küll tahtsin vastata, et Sina kahjuks ei ole ilus tüdruk, aga see ei oleks olnud üldse viisakas.
Meil oli seal ka Karlaga (nimi muudetud) hotellis mõnus king size bed ja ilus nunnu südamekujuline peegel wc seinal.
Kuidas ajada suitsetavat tüdrukut närvi? Ta küsib Su käest tuld. Sa süütad välgumihkli(heh naljakas nimemäng), siis ulatad selle tüdruku poole. Küsid, kas tal on sünnipäev ja puhud välgumihkli ära. Seda tuleb teha umbes 10* järjest ja siis võid olla kindel, et see neiu Sinuga enam sellel päeval ei räägi.
Ainult eestlased valaksid austrias purskkaevu seepi ja ootaksid, millal see hakkab vahtu üle ääre ajama.
Ma algul natuke põiklesin vastu, et kuidas me kolmekesi niimoodi siin Tartus sõidame, kuid nad ütlesid, et ma pole kunagi varem millelegi risti ette löönud ja seega siis pidingi ma kolmandaks minema. Peab mainima, et kui roller võtab sisse umbes 50 km/h ja selle peal istuvad 3 noormeest kogukaaluga umbes 270 kg, siis esialgne kiirendus on ikka päris aeglane. Aga see selleks. Naljakas oli ikkagi.
Austrias oli ka äge. Kuni afterpartyni, sest algul ma mõtlesin küll, et 300 inimest ja kõigest umbes 10% neist olid tüdrukud, et noh tuleb ikka üks vorstikas. Aga Austerlased mõtlevad ja nad tõid bussidega kohale 300 tüdrukut:D. No vahva ja need tüdrukud on ikka täitsa otsekohesed. "Tere, Sa oled ilus poiss, ma pean seda ütlema" ja ma küll tahtsin vastata, et Sina kahjuks ei ole ilus tüdruk, aga see ei oleks olnud üldse viisakas.
Meil oli seal ka Karlaga (nimi muudetud) hotellis mõnus king size bed ja ilus nunnu südamekujuline peegel wc seinal.
Kuidas ajada suitsetavat tüdrukut närvi? Ta küsib Su käest tuld. Sa süütad välgumihkli(heh naljakas nimemäng), siis ulatad selle tüdruku poole. Küsid, kas tal on sünnipäev ja puhud välgumihkli ära. Seda tuleb teha umbes 10* järjest ja siis võid olla kindel, et see neiu Sinuga enam sellel päeval ei räägi.
Ainult eestlased valaksid austrias purskkaevu seepi ja ootaksid, millal see hakkab vahtu üle ääre ajama.
Subscribe to:
Posts (Atom)
