reis

Ma olin reisil ära, kuid nüüd ma olen tagasi. Ma olin nimelt täiega armunud, aga nagu iga hea asi, siis ka see peab saama ühel päeval otsa. Sellega on mu arvates suhteliselt sama teema nagu näiteks Napoleoni tordiga. Esimesel päeval on ta hullult hea. Ka teisel maitseb veel päris normaalselt. Aga kolmandal hakkab hallitus tekkima, või on keegi teine selle juba ära söönud.
Igaljuhul oli täiega äge reis. V-o isegi reisiks veel, aga me hakkasime hoopis sõbraks. No niivõrd kuivõrd saab pärast siukest nn teemat sõbrad olla. Ta on äge. Paras debiilik nagu ma isegi ja seepärast ma pingutangi, et sellest asjast üle olla ja et huumorit saaks veel kõvasti. Sesmõttes, et palju üldse suudavad poisid tüdrukutega sõbrad olla pärast seda, kui reis on läbi? Ja miks seda vaja on. Märksa lihtsam on ju siis kohe edasi liikuda. Võtad sõpradega napsi, juhtub siukseid teelt kõrvale sattumisi ja ärkad hommikul üles hirmuga, et tunned kellegi jalga enda vastus. Teed siis hästi ettevaatlikult silma lahti(aga ainult ühe ja selle ka poolenisti) ning piilud, mis seal kõrval siis toimub. Sellisel juhul kui märkad blonde juukseid on kõige kavalam keerata vaikselt teine külg ja teeselda magamist.
Pärast endapoolseid meeletuid pingutusi, et kõik õigesti teha, jääb ülejäänu juba teise poole teha. Selleks hetkeks olen mina endast juba tõesti maksimumi andnud ja kui nüüd juhtub nii, et neiu ei saa otsesest vihjest aru ja ei hinda absoluutselt minu pingutusi, siis võib tõesti juhtuda niimoodi, et magamist tuleb teeselda tunde. Oh seda õudust. Endal on veel kõrvulukustav pissihäda ka.
See võib tõesti aidata reisist üle saada. Mingi osa minust aga ei tahagi seda. Mõistus ütleb, et johhaidii see peab nii olema, aga see lihtsalt on. Keda ma petan? Mitte kedagi peale iseenda. Mulle ei meeldi petta, aga ma praegu olen täiesti nõus seda tegema. Ma lihtsalt tunnen, et mul oleks kahju sellest inimesest ilma jääda. Ta ikka võiks mu juures olla, sest see huumor, mida ma olen alates detsembrist kogenud on lihtsalt täiesti kirjeldamatu. Ja ega nali pole olnud ainuke põhjus. Kogu tervik. Kogu laul on miski siuke, mida tahaks nautida veel ja veel. Lõppkokkuvõttes on ju ükskõik, kas ma saan ta ka kaissu võtta või ei, aga ma tahan, et ta oleks mulle olemas ja et me saaksime koos edasi jaurata.

Olgu pihtimus on läbi. Nüüd saab edasi normaalselt minna. Mul on jälle üks mure. Või noh põhimõtteliselt järjekordne kriitikanool Tartu suunas. Häbi kohe tunnistada, sest tegelt olen ma sellesse linna täiega armunud. Aga ma ei mõista mis värk siin on kohati selle sitahaisu ja hulkuvate kassidega. Kiire lahendus. Praegu on majanduslikult ju raske aeg, siis võiks hakata säästukonserve tegema, mida saaks ära anda kopikate eest. Ja oleksime ju ka probleemsetest asjadest kohe priid. Iseasi, kui maitsvad need konservid oleksid, aga aasta 2009 on ju mõttetalgute ja innovatsiooni aasta ja eks ma siis annan ka oma panuse sellesse.
Tegelikult mulle ikkagi meeldivad loomad.
Päikest
Varsti kirjutan jälle
Ausalt
Mulle meeldivad naised, kel kõik vajalikud lisad
Oled Sa lammas või? Suuseksist ei saa rasedaks jääda
Tantsi palju tantsid, kepivennad tulevad ikka nurgast